Uurimused

AUSTRAALIA
Lühike videoesitlus uurimusest, mis tõestab kunstide õppe olulisust üldharidussüsteemis (valminud aastal 2013). Uurimust võimalik saada SIIT

Riiklik kunstide õppekava üldhariduses, milles TANTS on üks viiest õppeainest (kinnitatud aastal 2014). Kunstide õppekava dokumenti saab lugeda SIIT.

HORVAATIA
Riiklik kunstide õppekava üldhariduses, milles sisaldub kunstide osa, kus TANTS on üks viiest õpetatavast kunstivaldkonnast (valminud aastal 2011). Riikliku üldhariduse õppekava ülevaadet saab lugeda SIIT

MITMED ERINEVAD RIIGID
2012 aastal toimunud daCi konverentsil Taipeis koondatud ülevaade tantsuõpetusest üldhariduskoolides: oma kogemusi jagati erinevatest riikidest üle maailma (Eesti, Ameerika, Saksamaa, Taiwan, India, Uus-Meremaa, Horvaatia jt.). Ülevaadet saab lugeda SIIT


Sööt, A. & Viskus, E. (2013). Kaasaegne tantsupedagoogika – 21. sajandi väljakutsed

Ajakirjas “European Journal of Social and Behavioural Sciences” ilmus Anu Söödi ja Ele Viskuse artikkel “Contemporary Approaches to Dance Pedagogy – the Challenges of the 21st Century” (“Kaasaegne tantsupedagoogika – 21. sajandi väljakutsed”).

Artiklis annavad autorid erialakirjandusele tuginedes ülevaade kaasaegse tantsupedagoogika üldistest arengusuundadest ja väljakutsetest ning toovad esile tantsupedagoogika hetkeseisu peamised eesmärgid ja õpetamismeetodid. Kirjanduse ülevaatele tuginedes keskendutakse seitsmele peamisele teemale, mida põhjalikumalt käsitletakse: tantsuõpetaja holistiline mudel; eneseregulatsioon ja refleksioon õppimises; somaatiline lähenemine; tants kui kunstivorm suhtes tantsupedagoogikaga; erinevate kunstivormide vaheline koostöö, uue tehnoloogia ja massimeedia roll tantsuhariduses; multikultuurne lähenemine; soolisus ja seksuaalsus. Tantsuhariduse pedagoogiline praktika on viimaste aastakümnete jooksul märgatavalt muutunud. Õpetaja roll 21. sajandil ei ole pelgalt tantsusammude õpetamine. Õpetaja on pigem erinevate võimaluste maailmas teadlik suunaja, kellel on lisaks oskused tantsu õpetada. Holistiline lähenemine eeldab tantsuõpetajalt inimese kui terviku tajumist, nii õppijate kui iseenda kontekstis. Eneseregulatsiooni ja refleksiooni osatähtuse tõus on toonud kaasa selle, et tänapäeval ei piisa enam otsesel meetodil sammude õpetamisest. Oluline roll on individuaalsusel, loovusel, subjektiivsel lähenemisel õppijasse ja õppeprotsessi.

Somaatiline lähenemine jätkab sama suunda, rakendades seda mõttelaadi ka tantsutehnika õpetamisel. Lisaks toetavad õppijate tunnetuslikku valmisolekut ja vastuvõtuvõimet nn somaatilised kehatehnikad- jooga, Alexanderi tehnika jne. Päevakorral on kaasaegse tantsukunstniku suhe pedagoogikasse. Tantsukunstnikud vajavad pedagoogilist tuge lisaks oma väga headele erialastele oskustele. Õpingute jooksul õpitud, suunatud ja teadvustatud refleksioon toetab õpetaja erialast arengut. Erinevate kunstiliikide vahel aina enam hägustuvad piirid nõuavad valmisolekut uute vahenditega tutvumiseks ning nende omastamiseks. Tohutu hüppe teinud uue tehnoloogia ja massimeedia pealetung toob need küsimused ka tantsutundi. Õpetaja roll on olla katalüsaator, filter ja analüüsija uute vahendite kaasamises. Kultuurilise identiteedi toetamine ka tantsuklassis loob eeldused heaks hakkamasaamiseks multikultuurilises ühiskonnas. Tantsule spetsialiseerunud õpetaja peab hakkama saama ka sotsio-kultuuriliste probleemidega. Tantsukunsti eripärast lähtuvalt kehale suunatud teravdatud tähelepanu toob esile sellised teemad nagu seksuaalsus laval ja tantsutunnis, homoseksuaalsus, soolisus.
Tants on pigem vahend eesmärgi saavutamisel, mitte eesmärk iseeneses. Oluliste eesmärkide hulka kuuluvad reflektiivse ja aktiivse õpetaja, tantsija või koreograafi väljaõpe, ning isiku individuaalse üldise arengu toetamine tantsu tehniliste ja kompositsiooniliste teadmiste ja oskuste omandamise taustal. Õpetamismeetodid eeldavad õpetajate ja õpilaste vahelist dialoogi ning avatust erinevate kunstivormide integratsiooniks.

Inglise keelne täistekst
Eesti keelne kokkuvõte